Tag Archives: rooste

Korrosioonitestid ja konsultatsioonid

Pakume korrosioonitestide teenust, millega saate hinnata enda materjalide, pinnakatete, valmis toodete või nende komponentide vastupidavust reaalses kasutuskeskkonnas. Katseobjekte pildistatakse ja/või kaalutakse enne ja pärast teste või vajadusel testide vältel. Samuti võime määrata pinnakatete paksust ja selle muutust testide tulemusena. Testide tulemusena saate valida parimad materjalid ja nende kombinatsioonid et tagada tootele võimalikult pikk eluiga ning samuti näidata klientidele et teie tooted on spetsialistide poolt testitud.

Hinnapakkumise saamiseks esita päring lehe lõpus oleva kontaktvormi kaudu.

 

Keemilised testid

Katseobjekt sukeldatakse ettenähtud ajaks lahusesse, milles ta aja jooksul hävib (korrodeerub). Lahus valitakse vastavalt testitavatele katseobjektidele ja pinnakatetele eesmärgiga simuleerida võimalikult hästi reaalset kasutuskeskkonda. Kergemini korrodeeruvate sulamite puhul kasutatakse näiteks soolalahust, mille abil saab hinnata testitavate objektide käitumist mereäärses piirkonnas. Väga vastupidavate sulamite (nt roostevabade ja happekindlate teraste) omavaheliseks võrdluseks kasutatakse happelisi või leeliselisi lahuseid ning raudkloriidi. Testide pikkus sõltub katseobjektidest ja kasutatavatest lahustest ning on enamasti kuni 1000 h. Keemilised testid on kõige lihtsamad ja odavamad testid, millega tavaliselt korrosiooniuuringuid alustatakse.

 

Niiskuse testid kliimakambris

Katseobjekt viiakse kambrisse, kus saab tekitada sobiva niiskuse (nt 5-95%) ja temperatuuriga (nt 20-60 C) keskkond. Testi kasutatakse sageli selleks, et saada teada kui suure niiskusega keskkonnas elektroonilist seadet kasutada saab. Ehk siis keskkonnas, kus on niiske õhk aga seade ise otseselt veega kokku ei puutu (sh ka olukorrad kus seade on korpusega kaitstud) ja samuti ei kondenseeru vesi pindadele. Seade tuleb testi ajaks välja lülitada ja vooluvõrgust eemaldada. Samuti tuleb eemaldada ka akud ja patareid. Testid kestavad enamasti 100-1000 h.

 

Soolaudu testid

Katseobjektid viiakse ettenähtud temperatuuriga (nt 35 C või 60 C) kambrisse, kus tekitatakse soolaudu, mis tagab selle et katseobjektid on pidevalt õhukese soolaveekihiga kaetud. Test viiakse läbi vastavalt ISO 9227 standardile ja tulemused on selle põhjal hästi võrreldavad ka mujal läbiviidud testidega. Võrreldes keemilise testiga, on soolaudu test oluliselt kallim kuid korrosioon kiirem kuna kasutatakse kõrgemaid temperatuure. Soolaudu testid kestavad enamasti 1-1000h. Hind sõltub sellest kas testitakse üksikuid objekte, või broneeritakse testide jaoks kogu kamber, kuhu lähevad vaid ühe kliendi objektid sisse. Hind sõltub seejuures ka objekti suurusest – nt 15 x 15 cm2 plaatide puhul on hind kõige odavam. Kui testitakse aga suuremaid seadmeid, mis võtavad kambris rohkem ruumi, siis sõltub hind sellest mitme plaadi koht seadme poolt hõivatakse.

 

Elektrokeemilised testid

Kõige kiiremini saab infot materjalide ja pinnakatete vastupidavuse kohta korrodeerivas keskkonnas kui kasutada elektrokeemilisi teste. Ühe objekti testimine võtab seejuures aega kuni 2 tundi, mis võib olla võrreldav tuhandete tundide pikkuse keemilise testiga. Kuna tegu on kiirendatud korrosiooniga, siis võivad tulemused siiski erineda veidi pikaajalistest testidest. Seetõttu sobivad elektrokeemilsied testid olukordadeks, kus on vaja kiiresti leida parim pinnakate või materjal paljude kandidaatide seast. Seejärel viiakse parimate kandidaatidega läbi keemilised testid ja soolaudu testid.

 

Pinnakatete paksuse määramine ja materjalide uuringud

Materjalide ja pinnakatete korrosioonimehanismi paremaks kirjeldamiseks viiakse sageli läbi täiendavad uuringud. Näiteks mõõdetakse pinnakatete paksust enne ja pärast testi ning määratakse materjalide elemendilist koostist. Samuti on võimalik uurida materjalide mikrostruktuuri, et näha kuidas elemendid on mikroskoopilisel skaalal jaotunud ning kas tegu on kvaliteetse materjaliga või mitte (see omakorda mõjutab korrosioonimehanismi). Pinnakatete täpsema paksuse, mikrostruktuuri ja alusmetalliga nakkuvuse uurimiseks saab teha ka ristlõikeid, mida uuritakse seejärel skaneeriva elektronmikroskoopia ja röntgenmikroanalüüsi meetodil.